Linda 40
Seiklused aastast 1978

 

​

27. september 1994: jahtlaevaga Linda üle tormise Läänemere

Küllo Arjakas
ajaloolane

 

1994. aasta 28. septembri kesköö paiku maabus Visby sadamas jahtlaev Linda, olles olnud terve ööpäeva tormise mere meelevallas. Traagiliste sündmusteni reisilaeval Estonia olid jäänud loetud minutid.

 

Septembris 1994 täitus 50 aastat eestlaste massilisest lahkumisest üle mere Rootsi. Nii küpses varasuvel Eesti Muinsuskaitse Seltsis (EMS) plaan tähistada seda tähtpäeva septembri lõpul mereretkega, et proovida omal nahal, kuidas siit lahkuti septembris 1944 väikeste paatidega. Sel hetkel me mõistagi ei osanud aimata, et just Estonia katastroofi ööl oleme jahtlaevaga tormisel Läänemerel, küll juba Gotlandi lähedal.

​

19-liikmeline muinsuskaitseseltsi esindus lahkus Saaremaalt Veere sadamast 26. septembri õhtupoolikul. 16meetrise kaugesõidu jahtlaeva Linda pardal oli ka neljaliikmeline meeskond ja seda kõike oli vist isegi veidi rohkem kui jahi kandevõime.

​

Oh miks ma pidin küll siia tulema?!

 

Meresõit algas igati romantiliselt: päikeseloojang peaaegu et tuulevaikuses ja suured purjed ülal, istusime kõik laevatekil ja sõime head-paremat. Mitmesugused pudelid kesvamärjukesega liikusid edasi-tagasi kohati sama kiires tempos nagu Saaremaa metsas kahemehesaag. Paljud reisilised hakkasid seda „pidu ja pillerkaari“ juba loetud tundide pärast kibedasti kahetsema.

​

Enne keskööd läks meri tormiseks ja mida enam ulgumere poole, seda tormisemaks muutus. Selline tund-tunnilt kasvav meremöll ning üha tugevnev vastutuul kestis terve järgmise ööpäeva. Valdav enamik seltskonnast jäi täiesti merehaigeks  ja oksendasid. Nägin öösel pilti, kus üks mees suurivaevu jõudis kajutis WCni roomata, aga püsti ajada end enam ei jõudnud. Nii ta oksendas sealsamas kõik välja. Teine, merehaigusest roheka näoga mees istus ja kogu aeg oigas, kohati õige pikalt, vastavalt jahtlaeva kõikumisele – oh miks ma pidin küll siia tulema?! Üks lendas koikust välja, istujatele selga. Tema ei jõudnud end rohkem liigutada ja  istujad suutsid ta suurivaevu veidi kõrvale lükata.

​

Hommikul ärgates püüdsin kõigepealt tunnetada enda seesmist olekut, mis näis olema korras. Nii pool tundi hiljem, nähes kambüüsi laual suitsuvorsti, tekkis isu. Sõin rahulikult paljude pilkude all, kes ei saanud hommikusöögist unistadagi ja veendusin, et merehaigus mind ei ole tabanud. Peale meeskonna oligi meid vaid kolm, kes polnud merehaiged.

​

Üha tugevnev tuul puhus meile otse vastu. Jahtlaev sõitis vastutuleva veevalli ehk suure laine harjale ja kukkus siis nii suure hooga „sügavikku“,  et veevoog lõi aeg-ajalt ja hiljem juba pidevalt üle vööri, mööda jahitekki kuni ahtrini välja. Pealelõunal lõbustasin end mitu tundi: läbi avatud kajutiluugi vaatasin tormitseva mere poole,  kuidas jahtlaev aeglaselt „ronib“ laine harjale. Ja kui järjekordne veevoog vöörist ahtri poole tuiskas, siis tõmbasin klaasluugi kinni ja kiikasin alt vaadata, kuidas vesi üle kajuti uhtus. Paar korda jäin luugi sulgemisega hiljaks ja sain ka kergelt märjaks. Enamik seltskonnast oli jätkuvalt merehaiged. Kes vähem ja kes rohkem, kes öökis ja kes püüdis kuidagi tukastada. Süüa ei suutnud peaaegu keegi, napsipudeli peale isegi enam ei mõeldud.

​

Loovida tuli tundide kaupa. Tuul tugevnes jätkuvalt kogu 27. septembri õhtupooliku jooksul.  Kindlasti tuleb hea sõnaga meenutada kapten Jaanus Zovot ja vanemtüürimees Vahur Ausmeest, kes säilitasid rahu ning juhtisid laeva kindlal käel. Õhtupimeduses lõi torm järjest mitu, ka väikseks rehvitud purje puruks ning siis purustas ühe soodi. Nooruke junga Sergei? Viktor? Vinogradov sidus end mitu korda köiega jahi külge. Ta kepsles mööda tekki, et purunenud purjesid asendada ja katkine ning tormituultes jahi taglast lõhkuv soot kinni püüda. Kummiülikonda kandev roolimees oli samuti köiega jahi küljes kinni.

​

Tuule kiirus tõusis kohati kuni 28,5 m/sek. Lainetus oli kõrge ja ette vaadates tihti midagi muud ei näinudki kui ainult ühte neljameetrilist veevalli.  Ka „vaid“ neljameetriline veevall on jahtlaeva ees väga võimas vaatepilt, nagu oleks see müür. Jahtlaeva raadio oli häälestatud 16. ehk siis hädakanali lainele. Paar korda küsiti mööduvatelt laevadelt, kuidas me endid tunneme. 28. septembri õhtul, üsna Gotlandi lähedal, lendas jahist üle Rootsi piirivalvekopter. Ilmselt sealt vaadeldi, kas jahil pole näha näiteks Aafrika või Aasia põgenikke.

​

Jahtlaev Linda oma kurnatud seltskonnaga jõudis Visby sadamasse 28. septembri kesköö paiku. Sadamas läbisime mõned tolliformaalsused ning läksime puruväsinutena kohe hotelli magama. Ühtekokku olime me merd järjest sõitnud 32 tundi. Sellest, et suur laev Estonia sama tormiga hädas on, ei teadnud me loomulikult midagi.

​

Eestis ei teatud jahtlaeva saatusest

​

Ärkasin üsna vara, juba enne kaheksat. Vist ei olnud tagasihoidlikus hotellitoas telerit ja nii tegin raadio lahti. Sain diktori hääletoonist kohe aru, et midagi on juhtunud parvlaevaga Estonia. Aga mida, see jäi hetkel veel teadmatuks, sest ei saanud rootsi keelest aru.

​

Asi sai selgeks hotelli söögiruumis, mille seinal töötas teler. Selle ees seisis hulk hotelli murelikke töötajaid. Telepilt näitas jätkuvalt tormist merd, päästepaate, koptereid jms. Esimesed päästekopterid jõudsidki õnnetuspaika just Gotlandilt. Pilt oli muidugi šokeeriv, seda enam, et olime ise olnud sama tormi käes, küll paarsada kilomeetrit lõuna pool. Peagi toodi kohale hommikused lehed koos oma sünge pildimaterjaliga, Rootsi lipud olid Visbys juba langetatud poolde vardasse.

​

Meil oli kokkulepe, et kui jõuame Gotlandile, siis helistame EMSi. Pidagem silmas, et 1994. aastal meil ei olnud mobiiltelefone. Toona tuli valida lauatelefonist õige pikk ja riikidevaheliste koodidega number ning siis Tallinna number.

​

Paraku andis EMSi telefon aina kinnist tooni, sest reisiseltskonna murelikud omaksed helistasid sinna järjepanu – kas nüüd on juba midagi teada Linda saatusest? Ühel hetkel ei pidanud EMSi sekretäri närv enam vastu ja ta helistas Kuku raadiosse, teatades, et suure Estonia kõrval on merel kaotsi läinud ka üks jahtlaev. Õnneks otsustati Kuku toimetuses seda teavet eetrisse mitte lasta enne, kui kusagilt on laekunud jahtlaeva õnnetust kinnitavad andmed. Vist alles nii kahetunnise „väntamise“ järel õnnestus saada ühendus EMS-i sekretäriga ja öelda, et meiega on kõik korras.     

 

Tagasiteel tõusis uus torm

​

Lindaga ülisuure tormi üle elanud 23 inimest veetsid saarel paar kaunist sügispäeva, tutvudes ajaloo- ja arhitektuurimälestistega.  Jahtlaev seisis Visby sadamas. Kohalikud elanikud koos lastega käisid seda vaatamas, sest Gotlandi lehes ilmus artikkel koos fotoga – see väike laevuke jõudis selle tormiga kohale.

​

Tagasiteed alustasime 30. septembri õhtul nii kell 18, kerge pärituulega. Öeldi küll, et Läänemerel on tulemas uus torm, aga see algab järgmise päeva pealelõunal. Lootsime selleks ajaks olla üle ulgumere. Meie vastuvõtjad pakkusid eelnevatel päevadel meile lahkelt rahalist ja logistilist abi, et tagasi minna Stockholmist lennukiga, aga keegi ei haakunud. Võimalik, et kui üks oleks lennureisiga soostunud, oleks tulnud kohe järgijaid.

​

Tegelik tormimöll läks lahti juba peale keskööd, mitte järgmise päeva pärastlõunal. Meie laev kõikus jällegi üsna ägedalt, aga seekord teisti. Tugevas tagatuules jaht kaldus küll vasakusse, siis jälle paremasse pardasse. Eks meil kõigil olid paratamatult närvid püsti. Kohati sai magada paarikümne minuti kaupa ja niipea kui kuulsime mingit uut ja võõrast heli, olime kohe erksad. Nii me siis sõitsimegi, ettevaatusest paljud ei söönud midagi ja nii jäi hulk kaasavõetud moona alles.

​

Pärituules laev tegi head sõitu, saavutades kiiruseks korraks isegi 15,3 sõlme. Laevamehed pidasid seda Linda kiiruse rekordiks. Üks pagihoog aga tõi jahtlaeva pardanäidikule koguni 32 m/sek, mis on meremeeste keeles tugevale tormile järgnev  aste ehk siis 11-palline maru.

​

Jõudsime Saaremaale Veere sadamasse 1. oktoobri hommikupoolikul, olles teinud tagasisõidu vaid 16 tunniga. Veerel selgus karm tõsiasi – tormi tõttu praamid saarelt mandrile ei sõida. Nii läks sadamas tund tunni järel.

​

Arutasime, kas hakata Lindaga nüüd Tallinna poole seilama ja kaua see võiks aega võtta. Enamik eelistas siiski otsida ööbimisvõimalust Saaremaal. Torm vaibus järgmiseks hommikuks ja nii saime, vististi keskpäeva paiku, Saaremaalt bussiga tulema.

​

Pean nentima, et selle erakordse jahiretke järel tal merehirmu ei tekkinud ja kui vähegi võimalik, siis püüan ikka mõne jahiga sõita. Aitasin pisut kaasa Lennuki ümbermaailmareisi ettevalmistustele ja tänutäheks kutsuti mind Soomes lahes ühele poolepäevasele proovisõidule. Sealgi läks jutt sellele 1994. aasta sügiskogemusele. Lennuki kapten ja tulevased ümbermaailma sõitjad kinnitasid, et sellise tormi käes pole nemad varem olnud.  

​